Linnupojal oli vahepeal sünnipäev. Keeldus 4 saamast, kuid nõustub järgmine aasta 5 olema , kuid praegu tahab 3 olla. Saa nüüd aru. Kuidas aeg nii kiiresti läheb?
Ja ta tõesti läheb.
See kevadine ilm annab mõnusa olemise. Kõik tunded jooksevad üle selja, kõditavad, narritavad ja õrritavad. Raske talv on läbi, koopas olemise aeg saab ümber. Ärkamise ja tärkamise aeg hakkab saabuma, mõjuks see ka ometi mulle.
Ohh, milline talv see alles oli. Pöörane, igatepidi pöörane ning ka rusuv. Kui palju ma kaotasin, kui palju võitsin... Tahaksin kõigest kirjutada ja samas ei taha ka, sest häbi on. Enda pärast on häbi. Ütlen ausalt, et poleks iial, mitte iialgi uskunud endast seda. Et pärast rahuliku pereelu vajan teist noorust. Kas see jäi mul siis elamata? Kunagi ma arvasin, et ei jäänud, sai ikka tehtud rumalusi ja piisavalt mässumeelne oldud. Nüüd võiks arvata, et võibolla on jäänud saamata need kogemused täiskasvanuna. Suur vahe on möllata 16-aastaselt või 24-aastaselt. Ihalus vabaduse järele on ikka samaks jäänud, kuid nüüd on mängud teistsugused, tõsisemad. Aga kuuluvuse vajadus mingisse gruppi või seltskonda on jäänud. 16-aastaselt nägin seda, natuke maitsesin ning nüüd näen neid samu inimesi jälle, keda toona ning nad on nii ühte sulandunud, side on tugev. Ma ei pääse sinna nii lihtsasti, nad ei tõrju, kuid näen, et mind võetakse kui üht järjekordset liblikat, kes varsti minema lendab.
Mõned on mulle öelnud, et küll see periood lõpeb, ära põe. Mõned on mures, mõned on põhjendatult mures. Ma olen lubadusi murdnud lapsele, et olen hommikuks kodus, et olen kodus kui ta ärkab, et teen talle süüa jne. Tõde on see, et mõned korrad olen seda lubadust murdnud, tõde on see, et mul on järgmisel päeval nii halb olla, et ma ei taha ennast liigutada, mis tähendab, et tegelemine lapsega on minimaalne. Ma olen vist halb ema. Aga tead, kui ma välja saan, siis kõik on unustatud ja mida rohkem ma joon, seda rohkem unustan ma oma kodu. See probleem hakkas vaikselt juba suvel tekkima ning loomulikult ei meeldinud selline asi Tanelile sugugi, täiesti mõistan ja mõistsin siis ka, aga mu "lähen ja olen, kui tahan" oli nii tugev, et ei suutnud aksepteerida tema nõudmisi. See oli ketti panemise tunne. Aina rohkem hakkasin nautima nende näiliselt muretute noorte seltskonda ja näiline muretus kandus mulle ka edasi.
Olen uhkusega ema ning ei vahetakse seda mitte millegi vastu. Võibolla olen enda vastu liiga karm, võibolla just liiga leebe - ma ei tea.
Võibolla on see kõik üks suur enesepettus ja kõik mehed on mnnid ja tegelikult ei tunne ma mitte kedagi tõeliselt ja võibolla ei tunne keegi ka mind. Teeskleme, et mõistame. Teeskleme, et meil on tore. Teeskleme kuni enam ei jõua.
Billy Idol - Sweet sixteen
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar