Lõpuks ometi esitas keegi ultimaatumi. LÕPUKS! See ei tähenda, et olen päästetud. Ei, mõju võib olla ka vastupidine. Mina ei tea enam. Mida ma tahan? Miks ma ei saa? Mis on õige? Kes on? Kus on? Kuidas on?
Peaks ehk jätma sellised suhted ja keskenduma mitte ainult endale vaid meile kahele. Marile. Minule. Päris sõpradele. Kes on päris?
Tahaksin Talle midagi öelda ja samas ei tahaks ka.
Puudub julgus, kõigeks.
Ma tean, et 24h lällamine on teatud mõttes julge ja samas nii.. nii.. nõme. Nii vale. Kuidas saada võitu selles sõjas? Nii, et oleks õige. Tunne oleks õige.
Ma tahan alati kodust ära joosta, kui halb on, kui nii kuradima sitt on ja lasta kõigel lihtsalt mööda kulgeda, olla magamatusest ning joomisest tuim, täiesti tundetu.
Ma ei suuda neid selginemishoogusid ka hoida üleval, need hääbuvad kuni tuleb uus kabõmmm.

Tead sa üldse, kui väga ma tahaksin just Tema õlal nutta?! Ta arvab, et ma olen tugev.


wonderwall