Tead jah, et mul tuleb sünna varsti ja ma ei tea, mida teha. Õnneks põgenen neljaks päevaks õe juurde, kuigi seal olemine on ka nii ja naa. Ühest küljest tunnen end seal nii mõttetuna. Teisest küljest on hea. Ma lihtsalt ei taha rääkida, et kuidas mul läheb või ei lähe. Ei viitsi kuulata, kuidas ja mida ma tegema peaksin või võiksin. Jään igavesti pesamunaks. Ükskõik, mis number mu vanuseks on. Tean, et minust räägitakse, olen kuulnud. Nad ei varja seda otseselt, aga ei julge ka väga otsekohesed olla. Kõige rohkem olen kuulnud õde ütlemas: "ta ei räägi mulle midagi."
Ma ei räägi teile midagi, sest ma ei saa. Ma ei saagi kellegi 100% aus olla, mitte kellegagi. See sööb mu seest.
Igatsen ema.

Äkki ma olengi läbikukkunud.