Viimaste nädalate lemmik, ee... huvitav.. - https://www.youtube.com/watch?v=gR2ny40RQ7A

Oh, kuidas tahaks hääle konsale. Nii et jalg ikka kaasa tatsaks. Mul on mingi loll komme purjuspäi veidi tantsida, rohkem igaljuhul kui muidu (muidu ma ei tantsigi). Ei meeldi see teadmine.
Üldse olen avastanud, et palju asju on peas kinni. Hoian all, surun tagasi. Sealt tuleb pinge, ärevus, mitte millegi kartmine. Arvates, et üritan olla võimalikult palju mina ise, olen leidnud, et üritan võimalikult palju ennast peita. Liigne kontroll ja vaka all hoidmine. Alkohol teeb mu pingevabamaks, mille järele mul ongi vajadus pärast teatud perioodi kainust, et pingest vabaneda, millest ma tegelikult ju ei vabane, kuid näiliselt. Probleemi lahendamisega igaljuhul ei tegele.
Psühholoog kirjeldas sedasi, et ma võrdlen ennast teistega ja kui see ei vasta sellega, mis nägemus mul endast on, siis ma ei lasegi endal omanäoline olla. Kõik me oleme omamoodi ja täiesti paratamatult, kuid mingid mallid jäävad külge, millega vastuollu ma endal minna ei lase, vähemalt esialgu mitte. Sisemaailm esitab küsimusi, selgitusi ja vaidleb, sest aru ei saa.
Minu jaoks üllatav avastus enda kohta.
Vana-aasta läks, uus on ees. Võrreldes eelmise aastavahetusega hoidsin madalamat profiili ja kõik oli meeldiv. Käisin Mariga mitu sõbrannat läbi ning uue aasta võtsime vastu ka rahulikus seltskonnas. Mulle meeldis.
SELLE mehega on lood sedasi, et nüüd sain aru, tema kodune olukord on ikka selline nagu kirjeldab. Pole lihtsalt võimalik üsna purjus olekus rääkida nii ladusalt ja ta tundus aus. Ma ausalt öeldes ei teagi, mis saab. Olukord on kummaline, tundub vale ning samas hakkan ma aina rohkem selle asja sisse laskuma, vaikselt, kuid suund on sinnapoole. Tänava nurgal tegi mulle musi, kallistas ja hoidis käest, ta naine jõudis 2 minutit pärast mu lahkumist. Mina? Teen nii?
Ühest küljest ei imestaks. Õde küsib küsimusi, mis panevad naerma, aga ta põhjendab end sellega, et minust võib kõike oodata. Näe, võibki. Uskumatu.