Oli üsna meeldiv käik. Küll teistsugune veidi kui muidu, aga usun, et see vähemalt muutis meievahelist läbisaamist paremaks ja mulle hirmsasti meeldib Mariga rännata. Ta on minu arvates mõnusas eas. Väljaspool argipäeva näha teda teisest küljest, tal tekivad huvitavad küsimused ja tegelikult tahaks temaga suuremaid, pikemaid käike teha. Ei, mitte kaugele, aga siinsamas Eestis. Mulle lihtsalt tundub, et ta on liiga linnalaps, mitte ei tundu, aga seda ta ka on. Oludesunnil. Aga on metsad, on rabad, on onnid, on loomad, mida ta on vähe kogenud, näinud. Ise igatsen ka neid. Juba see, kuidas ta meie kassiga tegeleb, hoiab, kallistab, võtab sülle. Meie hull kass, keda kõik kardavad. Või, kuidas ta maast toikaid ja kive korjab ning kannab kaasas kuni poe- või bussiukseni. See vähene ja väike ja tegelikult märkamatu kontakt loodusega. Mul on nii kahju, et rohkem pole.
Praegu on jälle periood, kui Mari tihti ütleb, et olen talle kallis või armastab mind igavesti või olen maaaaaailma parim emme. Ohh, kuidas ma tahaks neid sõnu elulõpuni kuulda. Tahan neist asjadest rääkida ka siis, kui ta vanem on ja sülle ei mahu, et nende sõnade lausumine ei tunduks harjumatu või imelik.
Ega.
Ma tahan sellest mehed ka kirjutada.
Pull on see, et ta sõbrad ei saa hästi aru, mis tüübiga toimub, et ta MINUGA semmib. Enamus ta sõpru teavad mind sellisena nagu ma olen purjuspäi ehk siis... :D kes teab, see teab. kes ei tea, parem on kui sa ei tea. Küsimused nagu kas kõik ikka korras?!! Kas kõik on ikka hästi?!!? on täiesti tavalised :) Tüüp üritab mu mainet parandada, aga ütlesin ka, et ärgu nähku vaeva. Las asjad olla nagu on. Küll aeg ise teeb oma korrektuurid ja nemad on mu funnimise seltskond, kes ei peagi mind tundma. Eks neid pointe ole mitmeid, miks ta nii teeb.
Aga mulle tundub, et kaugel pole aeg, kui ma pean tõsise teema üles võtma, millest tema mitte kuidagi rääkida ei taha. Enne pean endast vist aru saama, kuidas selline poolik asi mulle mõjub. Mul tuleb kiindumuse näitamine niii vaevaliselt, sest sellega nagu kasvaks süütunne, tegemist pole siiski vaba mehega.
Aga jõulud olid selles mõttes toredad, et öösel käisime meie mõlema pere hauad läbi ja varahommikuni sõitsime ringi, jutustasime niisama. Sõbrantsiga hävitasime vanaka ära ja meil oli ka kahekesi lõbus. Mari veetis pühad Taneliga. Mariga jõuluõhtu tegin ette ära ja pärast Pärnus ka. Esimest korda olid pühad täitsa ilma pereta, oli ainult isa, kes ka kõik päevad punamütsikest valas. Puudust tundsin peretundest, juu see ka mängis rolli, miks ikkagi Pärnusse minna tahtsin.
Vastvalminud veranda. Kevadel saab sellest parim koht terves majas.
Bussisõidus.
Jumal tänatud, et talv on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar