._3

jah, hõiska. hõiska veel ja nutad nädala pärast nende koos rajatud kodus. üksinda. hommikumantlis. vaatad ringi ja näed kõikjal tema kätetööd. hommikul ärkad, näed esimese asjana tema maali, kui pöörad sellili ja vaatan teist seina, siis näed tema maali, kui tõused ja lähed vetsu, näed tema maalinguid wc potil, ka lüliti, millele vajutad on täis kuldseid mustreid, kui istud potile, näed enda ees, kõrval - kõikjal tema maalitud seinu, kui vaatad vasakule seina, näed tema nime ja eelmise aasta numbrit, kui lähed kööki, et vett juua, võtad riiulilt kruusi, millele on tema maalitud väike My, võid valida ka mõne teise, aga suure tõenäosusega on ka seal tema looming peal, keerad kraani, näed valamu seinas tema maalitud lilli, mis sulle tegelikult hullult meeldivad, pöörad pea ära paremale, näed punast külmkappi, kus on magnetid nende ühisest reisist, ühel neist on nad koos, naeravad, vaatad otse ja näed maitseaineriiulit, tema kätega on kirjutatud purkidele maitseainete nimetused, jood kruusist vett, lähed elutuppa, seal on ka üks maal, hästi suur, maalingutega kapp, laud, lambikuppel, küünlahoidjad, iga akna ees ripub vitraaz, tegelikult tervitavad juba enne korterisse astumist ukse kõrval roosad crocsid ja tegelikult olid sa sellega juba harjunud, aga mõtled ikka, et äkki seekord pole enam crocse, magneteid.
ühel hommikul, kui härra on tööle läinud ja eelmine päev oli emotsionaalselt raske, tahaksid kirjutada sellest endale, otsid paberit ja leiad laua alt korvist kokkuvolditud paberi ja loed kõige siiramat kirja oma elus, mis on kirjutatud kuuaega tagasi tema poolt härrale, kus lubatakse anda endast kõik ning enamgi veel ja palutakse veel üht võimalust. siis sa nutadki. süütundest, hirmust. tunned ennast võõrkehana. oled segaduses. härra tuleb töölt korra oma.. nende koju. lohutab, selgitab, kallistab kõvasti.
järgmisel päeval üllatab ta teid taas, mis on juba ka nagu tavaliseks muutunud. koputab aknale, jätab kirja ja sa näed härra märgasid silmi. tema passib peale, kui jalutama lähete, sõidab järgi ja sa näed teda esimest korda elusuuruses. "on sul tore kõige selle keskel olla?" küsib ta sinu käest ja pöördub härra poole: "miks sa nii teed?". sina aga vaikid ja kõnnid minema, seljataha jäävad kurjad ja inetud sõnad. siis sa kõnnid ja mõtled, aga kuhu sa lähed öösel, hästi külm hakkab äkki. härra tuleb sulle järgi ja vabandab, on ilmselgelt närvis, kimub järjest mitu suitsu. arutleb, räägib palju ning leiab, et peaks ka tema käest vabandust paluma, sul hakkab hinges järjest valusam. lähete härra koju.. nende koju. sa lähed voodisse, sest härra palub mitte diivanile istuda, kirjutab talle, kirjutab üsna pikalt, ladusalt. võtad aeglaselt riidest lahti, voldid nad hoolega, et aega viita, et mitte oodata voodis, sest tead, et nutt kipub peale. härra tuleb heas tujus kõrvale, üritab rääkida, tuleb väga lähedale. härra jääb magama, sina valad paar pisarat ja mõtled, et ei taha kella 6ni mõelda, jääd magama.
järgmise päeva veedate mõnusalt, metsas, sünnipäeva pidades, laste mängude keskel, eemal kõigest muust.
veel järgneval päeval te ei kohtu, sest härra on otsustanud panna temaga lõplikult punkti. nemad kohtuvad. sa vaatad kella, aina vaatad kella, lähed lapsega jalutama, kaks korda, teed pannkooke, mööduvad 8 tundi, mitu päeva kruvitud emotsioonid jõuavad haripunkti, värised ja nutad, hing valutab. kui laps magab, lähed jalutad 20 minutit ja hingad, et rahuneda. mõtled kõik variandid läbi, äkki härra murdus, mõtled läbi kõik need momendid ja tunned pahameelt, enam sul ei tule pisaraid.
hakkad kirjutama seda sissekannet. 11 tundi hiljem härra saadab öösel sõnumeid, helistab, kirjutab. sa olid ka talle enne kirjutanud, enne kui jalutama läksid. kirjutasid, et lähed hulluks ja ei taha mitte kunagi enam tunda seda, mida viimastel päevadel. härra kirjutab, et see päev oli ta elu valusaim, aga tal on kergem ning palub mõistmist, kui mingi aeg on rööpast väljas. sa ei vasta, oled pahane ja tead, et ei suuda ühti toetavat sõna öelda, mis oleks siiras.
järgmisel päeval helistate, aga ei räägi eilsest. päevajooksul hakkad pahasti end tundma hoopis oma käitumise pärast. saate õhtul kokku, aga ei räägi sellest. sa ise vabandad, et olid bitch ja võinuks olla toetav. härra on üleootuste heas tujus, ebamaiselt eufooriline, üritab hoida jututeemat mujal, kuid ega sa ise ka ei pressi peale. lähed koju ja mõtled terve tee, kuidas tahaksid härrat hoida ning kaitsta. mõtled, kas hullem on möödas, kas suurem katsumus on hoopis ees? kardad valesti käituda, mitte piisavalt toeks olla. kardad, et härra jääb temaga emotsionaalselt seotuks.
koju jõudes räägite veel telefoniteel tühjast-tähjast. tahaksid pai teha. laps jääb magama, sa kirjutad selle sissekande lõpuni. sul on parem olla.