Nii tore, et mul on siin see koht ikka olemas, sest kammitsad kammitsevad. Noh, see täiskasvanu elu. Depressioon on pikemat aega end tasapisi üles kruttinud. Iga kord kui ma koduuksest välja astun, ootan, et saaks juba ometi koju tagasi. Iga kord kui ma voodist tõusen, ootan, et saaks juba ometi tagasi. Mitte ühegi teise kohaga pole mul sarnast tunnet. Väljaspool on liiga palju reegleid ja kestasid. Liiga palju mustavärvi mantleid-jopesid, tutimütse ja karvaseid kapuutse. Apaatsust ja pori. Liiga palju kunstküüsi, mille all on omaenda katkised küüned. Liiga palju ripsmeid, mis pole päris ja varjavad silmi. Liiga palju täpsust, minutite jälgimist ja kiirustamist.
Saad aru küll.
Tegelikult ma tean, et kriisid pole asjata ja see tähendab, et miski peab muutuma. Tekkinud on suure algustähega Probleem või probleemide sigrimigri. Ma olen siin olnud. Luugid on kinni, sest laps on haige, sest on tarvis täita ka muid kohustusi ja kuna ma olen siin olnud, siis ei julge oma luuke praotada isegi mitte. Mis siis saab kui see agoonia on suurem kui elutahe? Ei, ei, ei. Ma ei lase sellel juhtuda. Peab teistmoodi.
Arst ei ole vastanud ja ma lükkan telefoninumbri valimist edasi. Pean veel vastu ja pole nii kriitiline.