Vanemad.

Ma kasvasin üles peres, kus mul oli isa, ema, õde ja vend. Boonuseks olin ja olen siiani pesamuna :)

Mu vanemad olid abielus, kõrgharitud ja spordilähedased inimesed. Isa noorena korvpallur ja ema üle Eesti hinnatud noorkergejõustiklane. Nad polnud kunagi karjäärile liigselt keskendunud ega ambitsioonikad selles vallas. Lihtsad ja perekesksed inimesed. Ema väga hoolisev, tagasihoidlik ja soe. Isa jutukas, seltskondlik ja kultuurilembeline. Nad mõlemad jäid paadunud tugitoolisportlasteks, kui lõpetasid ise spordi tegemise, isa on seda siiani. Olümpiaks ja MMide ajaks võtab ta töölt puhkuse :D
Mäletan ema kui väga head kuulajat, ta ei tõstnud oma häält kunagi ega olnud konflikte. Kuulas mu tiinekaaegseid jutte kannatlikult ning oli leebe loomuga. Liigagi leebe, ütleks tagantjärgi ja kohutavalt kinnine inimene. Selle pealtnäha rahuliku ja kontrollitud kesta sees möllas aga kaassõltuvus oma abikaasast ehk minu isast, ebakindlus, pidev stress raha pärast, mure 3 lapse käekäigu üle ja pingeline pereelu + sünniga kaasa tulnud suurem emotsionaalne tundlikus, lapsepõlve haavad jne, mis päädis psühholoogilise diagnoosiga, mida sai taltsutada elupäevade lõpuni võetavate rohtudega. See muutis ta kogukaks, loiuks, kaugeks ja kummaliseks. Kui ta suri, paistis maailmalõpp saabuvat, aga ma õppisin sellest palju.
Mõeldes oma isale, millisena mäletan teda lapsepõlves, meenuvad paratamatult esimesetena negatiivsed ja valusad olukorrad. Alustan siiski parematest meenutustest :) Isa viis mind teatrisse, muuseumidesse, rongiga sõitma (lihtsalt niisama, sest see on fun), luges luuletusi (ja kirjutas ise ka), armastas muusikat ja kirjandust, viis iga kevad mind oma lapsepõlvehoodi ekskursioonile, pidas au sees traditsioone ning rääkis palju oma emast, vanaemast. Me lahendasime koos ristsõnu, mängisime mälumänge, malet, vaatasime koos filme ja tegime palju nalja (tal oli kunagi isegi päris äge naljasoon, mis on aastatega kuidagi umbe kiskunud). Nende toredate mälestuste taustal tunnen aga alkohooliku lehka.. Mul on kaine isa ja purjus isa. Kaine isa pole vägivaldne, purjus isa on. Kaine isa pole terroriseeriv, purjus isa on. Kaine isa pilk on soe, purjus isa pilk on sogane. Kaine isa nimetab mind kõige lemmikumaks oma laste seas, purjus isa on öelnud, et ma pole ta tütar.
Nüüd, kirjeldaksin piltlikult öeldes toonast kodust elu nii : meil oli elutoas suur jõehobu, kelle nimeks oli alkoholism. Elati nii, et see jõehobu saaks ka elada. Viitan tegelikult  ka ühele vägaväga heale raamatule. Soovitan! Teisisõnu, ema õppis elama abikaasaga, kellel olid ilmselged probleemid alkoholi tarvitamisega ja nii õppisime ka meie lastena seda, et nii elada on ok. Jah, sai päris palju vastu võideldud ka ning pudeleid tühjaks valatud, rahakott ära peidetud jne, kuid päriselt ei muutunud midagi. Olen uhke oma peaaegu aastase kainuse üle ka selle tõttu, et mu isa on pahuksis joomisega siiani.
Mu vanemad said tähistada 31.abieluaastat, enne kui surm neid lahutas ja eelmine aasta oleks täitunud 40. Loomulikult on sellel miljon head põhjust, miks nad olid nii pikalt koos. Tagantjärele olen õega arutanud ning meile on tundnud, et ema ja isa omavaheline dünaamika logises. Selletõttu logises kogu pere, kus vanemad tegelesid igapäevaelu katsumustega ning olid poolikud oma ema-isa rollis. KUID juu siis pidi sedasi minema ja faktid on need, mis nad on. Tark oleks leppida. Ma püüan.
Mis mind üldse ajendas antud teemast kirjutama oli see, et tänases grupiteraapias oli üheks meie ülesandeks kirjutada kaks asja, mis vajaksid radikaalselt aktsepteerimist. Kirjutasin: mu haigus ja vanemad/lapsepõlv.
Pahameelt oma isa vastu olen kandnud nii kaua kui ennast üldse mäletan. Olen soovinud kohutavaid asju, et temaga juhtuksid ja öelnud ka. Tahaksin teha minust läbi imbunud haavatud lapsega rahu, vähendamaks omaenese kannatusi ning koormat. Seda ei tee mu isa ega ammugi ema, ainult minaise.

ps! radikaalne aksepteerimine/omaksvõtmine on minu jaoks vägaväga kõnetav asi, millest ma soovitan üleüldse rohkem lugeda. valusate teemade aksepteerimine on pikk protsess, aga väärtuslik teekond, mida läbida!