See küsimus, mille esitasin tookord, on leidnud oma vastused. Küll mitte põhjapanevad, kuid siiski pole see küsimus minu jaoks enam aktuaalne. Tööd on tehtud endaga ja nagu ikka, aeg on toonud mulle ka selgema pildi ning kahjuks või õnneks toovad uued arusaamad ka uued küsimused. Niimoodi vurame läbi elu.
Läinud aasta oli taaskord sündmusterohke. Kaks korda emos, kolm korda psühhiaatriahaiglas, kaks suitsiidikatset, diagnoos, veel üks diagnoos, ravimid, veel ravimeid, rodu kõrvaltoimeid. Oeh..
Aga.
Olen elanud terve 2016 aasta üürikorteris Mariga, see on olnud stabiilsuse vundamendiks. Sellele on järgnenud erinevate ajutiste töökohtade katsetamine, mis tõi praeguste eluoludega sobiva töö. Käin kolme arsti juures, millest üks on tegelikult grupiteraapia, kuid aitab väga palju.
9 kuud olen olnud 100% alkoholivaba eluviisiga, mis on osutunud lihtsamaks kui ma ette kujutasin. 20 päeva tubakavaba, mis oli alguses väga raske, kuid ma ei kavatse murduda.
Aasta teine pool on olnud stabiilsem, kuid sügis-talvine periood pikalt madalseisus. Kool on tahaplaanile jäänud, ka sotsiaalne elu kadus ära, kuid püüan tasapisi taas inimeste seas rohkem käia. Toitumine on sassis, uni on sassis. Voodis olen väga palju lebanud. Kuid samas olen lugenud, uurinud, mõelnud, saanud palju teada ja ka treeninud enda emotsioone ning mõtlemist.
Palju üksi olemist iseendaga.
Enne kui aasta lõppes, jõudsin osta endale uue fotokaamera, olin hulkaega unistanud. Äkki sai idanenud mõte teoks ning osalt ka tänu sellele on suitsetamisest loobumise soov olnud tugev. Puht majanduslikel kaalutlustel ikka, järelmaks vs väga halva harjumuse kulu. No shit, mis peale jäi. Vana hobi tolmu alt välja toomine on pannud mu sisemise mootori tööle. Ootan, et saaksin juba katsetada, mida ma sellest kaamerast välja suudan võluda.
Ka trennimõtteid mõlgutan, nagu ikka. Eks tulevik näitab, mis saab. Eelnevad aastad on igaljuhul näidanud, et mõtted saavad teoks. Küll mitte trennimõtete näol, kuid kõigel on oma aeg.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar