Mu keha on andnud elu, mu pea on tahtnud surra.
Ja selle kahe piiri vahele jääb nii palju. Värve, lõhnu, tundeid, võimalusi, andestusi, lõppmata palju "tere"sid.
Tere.
Jälle mina.
Siin, haiglas, kus ma praegu olen, istun hommikuti koos ühes lauas fucked up sõduriga, jehoova tunnistajaga, vanahärra Peetriga ja rinnavähki põdeva naisterahvaga, meditsiinitudengiga, kuskil maarjamõisas töötava õega. Need lood. Need lood on uskumatud ja nii elulised..
Ja oli üks mees, kes oli suur nagu karu ja ta süda oli veeli suurem ja ta oli selle osakonna kõige positiivseim, rõõmsaim inimene. Naine jättis maha, 18 aastat kestnud abielu purunes ja kogu lugu, eluisu sai mehel otsa. Need lood. Olen liigutatud hingepõhjani, kui mu kaks venelannast palatikaaslast on mulle võileiva teinud, saiakese ja tee jätnud, kui ma pärast kooli haiglasse tagasi jõuan. Ükskord andsid nad enda saiakesed ka mulle. Üks kutsub mind tütrekeseks. Ta ostis Marile nuku, kui nägi teda mind külastamas. Need inimesed.
Ja see haigus.
Ja see haigla.
Ja see personal.
Nii palju jääb kahe piiri vahele. Neid inimesi. Ja mu pea tahtis surra. Kuidas mu pea võis tahta surra?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar