See tähendab seda, et nad on mingi ajahetk lemmarid, ainult üks. Hommikust õhtuni, õhtust hommikuni. Tööl (salaja). Õhtul enne magama minekut, hommikul ärgates, kõndides linnas jne jne. NR FUKKING ÜKS.
Illustreeriv muusikapala.
Olin vahepeal natuke raadios, mitte eriti tähtis asi, aga eneseületuses oli asi, sest teised pisssisid püxi ning ei soovinud minna. Ma olen alati arvanud, et kui ma kardan midagi, siis seda tulebki just teha, kuigi tahaks ära joosta ja öelda ka "ma ei oska, ma ei taha, ma ei julge" jne, ütlengi, aga lähen ja teen asja ära. Uhke tunne oli küll. Olen paar sellist sutsakat teinud mõne aasta jooksul, kohutavalt jube, aga olen oma hirmust püüdnud üle olla ja alati tunnistanud, et väga väga närvis on olla ning ilmselt olen totaka mulje selle tõttu jätnud, aga tunnete väljendamine aitab.. iseendaks jäämine aitab hirmudest üle olla. Kuigi üks sutsakas (suurema tähendusega ja kaliibriga kui senised) jäi tegemata, lõin põnnama ja loobusin. Hiljem vaatasin seda saadet, täpselt selline tunne oli, et mina olingi puudu, et see awesome oleks. Järgmine kord. Mind natuke pitsitab kuskilt, et teema, millega oleksin saatesse läinud, vajab tähelepanu ühiskonnas ja samas ka tahaksin näidata, et võime rääkida asjast vabalt, kuid ilmselt polnud see minu jaoks õige lähenemine. On üks teine tee, mis peas mõlgub.. küll jõuan ka selleni. :)
Muide, raadiosaatele eelnes mul podcastide avastamine ja mõtlesin, et ohh.. see oleks päris cool asi, kui saaks osaleda mõnes. Põhimõtteliselt nii läkski.
Lana.
Ah, et miks ma lõpuks midagi kirjutan siia?
Vaat, kaks päeva oli vaba töölt ja ma ei teinud mitte muffigi. Tähendab, ma tegin, kuid minimaalselt, muidu lebasin ja mulle hullupööra meeldib laisk olla ning lebada, AGA ma tean kui halb see on. Ning lõpuks halb ka vaimule. Ja ma olen niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii palju mõelnud ja mulle meeldib mõelda, aga ma ei suhelnud need kaks päeva mitte ühegi täiskasvanud inimesega (v.a kirjateel ja 1 min kestnud kõne isaga), seega olen ma täis väljendamata mõtteid. Võibolla sellepärast leidsin tee siia?
Ma olen endast päris palju mõelnud. Olnust ja üldse. Täisfuckedup aegu on olnud ja praegu tundub nagu uskumatu, et ma olen 2 aastat püsivalt ühes kohas töötanud (rekord), peaaegu 3 aastat kaine olnud (rekord), 6 kuud tubakavaba (rekord) ja 9-7 kuud vaba aastaid kestnud on/off suhtest, mis mind räsis ning õpetas elu kohta nii nagu ei miski muu, mida ma kogenud olen (rekord, taaskord). Viimasest rekordist rääkides, siis selle suhte ajal olid kõige madalamad seisud, KUIGI enne oli ka keeruline ning suhe ise tõmbas mind ühest teisest august välja, millega ma ei saanud üksi hakkama.
Ok, tegelikult tahaksin aus olla ja mõelda, et asi on koguaeg minus olnud. Minu tehtud on need valikud.. jääda, olla, käituda, mõelda, öelda, teha jne jne, mitte miski, mis väljaspool mind on, pole süüdi. Mina valisin need valikud oma elus, mis viisid mind ühte või teise kohta, valisin just need inimesed. Et sotid selged oleksid, ma ei süüdista teisi või midagi muud. Tegelikult ma ei süüdista üldse, sest ma ei kahetse mitte midagi, ka neid auke mitte, sest need augud tegid elu mõtte sügavamaks. Ma tean, mis tähendab pasa sees püherdada ja sealt välja vingerdada.
Florence and the machine. (bassi mängib Ryan Gosling)
Mul on veel üks oluline number tiksumas.. viimati olin psühhiaatria kliinikumis haiglas sees aastal 2016, sellest on üle kahe aasta möödas. Ja ma olen happy puppy, et see on möödas, oli koletult kurb aeg. Lisaks on möödas 1,5 aastat kui ma viimast korda oma kadumist planeerisin. Mäletan täpselt, kahjuks või õnneks selliseid asju ei unustata. Ma ei maadle nende mõtetega enam, ajaga aina vähem. Olen väga õnnelik selle üle.
Üldiselt on probleemid seotud olnud meestega mu elus. Ma ei tea miks. Tähendab, aiman.. looooomulikult on seotud esimese mehega mu elus - isaga. Mul on temaga lahendamata asju, mis võimalik, et selletõttu on mind saatnud suhetes meestega.. kes teab.
Hetkel on mul temaga ääreult raske suhelda, lausa võib öelda, et võimatu. Nii vähe kui vaja. Ta tahaks rohkem, aga mu kannatus katkeb kiirelt ja liialt tihti neelan pisaraid alla. Raske.
Aga teemad meestega. Vanuseni 24 oli mu elus üks mees, siis tuli trobikond suvalisi ja natuke vähem suvalisi, kuid ma olin ohjeldamatu. Need vähem suvalised, kes hinge pugesid polnud mu jaoks õiged, sest nad ei suutnud mu peojanu ja muid janusid muuta. Mul oli suva, kamafakkingkaks, aga kõigi nendega, kes hinge pugesid said ka sellest teada, ma ei jätnud enda teada. Sellest on mul hea meel, et ma olin aus oma tunnetega ja iseendaga ning julgesin olla aus nendega ja öelda, et pole mõtet oma südant mulle hoida. Nad liikusid oma eludega edasi ja neil kõigil on praegu elukaaslased ja lapsed. Mul on väga hea meel.
Minekannimislugu. UUUUHHH.
Hiljutine (7 kuud tagasi) vallalise põli kestis paar kuud ja ma olin sellele eelnevalt olnud tolles on/off suhte tõttu vallaline paarist päevast kuni paari nädalani ning mul oli iga kord must masendus peal ja seetõttu viis tee kiirelt tagasi ka inimese juurde, kellest olin just eemaldunud, kuigi tagasi liikuja olin kord mina, kord tema. Seekord otsustasin, et no more ja hakkasin aktiivselt Tinderdama, suhtlema teiste meestega ja paaril korral ka käisin deidil. Ma sain aru, et silmarõõmud, sädemed ja ka
"lihtsalt keegi kuskil" on suur vajadus mu elus. Ausalt, see aitas mul mitte laskuda tagasi mustrisse, mis toda 3 aastast suhet saatis.
Ja siiiiiiiiiiiiis
Tuli see challenge.. :)
Väga vinge oli! Ja veel vingem oli see, kuidas ma A.ga kohtusin, sest nii poleks ilmselt juhtunud ilma igasuguste asjade kokkulangevustega. Ahh, kui põnev see elu ikka on.
Ja ma olen oma paarirakendis rahul ja happy puppy üle pika aja. Kartsin uut suhet väga, sest oma viimases oli mul liiga tihti raske olla. Kartsin, et selline ma olengi, häda fakking hunnik, aga ma ei tunne nüüd ja praegu ennast nii. Ei tunne, et olen viga ega karda valesti öelda, mõelda, käituda. Valesti unistada, loota. Ühesõnaga, ma olin liiga tihti kadunud oma viimases suhtes ja arvasingi, et thats it, thats me ja nii ongi. Elu fakking lõpuni. Aga nii ei ole. Me olime vajalikud üksteisele tollel ajaperoodil, sest täpselt nii nagu mina tundsin, et muutusin väga palju paremaks inimeseks (läbi raskuste), siis temaga oli sama lugu, temast sai ka palju parem inimene (ikka läbi raskuste).
Ning mulle tundub, et ta on hetkel koos inimesega, kes teeb ta õnnelikumaks kui mina seda teha suutsin ja see on ainult ülitore.
Vahel ma võitlen ikka oma mineviku asjadega, mis mingitel hetkedel pead tõstavad, kuid püüan nii kuidas oskan neid taltsutada. See ei tähenda, et ma poleks rahul. Ma olen, sest need võitlused ei kao nipsuga ega uue kaaslasega. Vaat see mineviku pagas käib sangpommina kaasas, aga ma ei lase tal lõhkeda.. küll ta hajub kunagi.
Nii. Ma väsisin nüüd. Panen lõpetuskes viimase loo.
Pakaa. :)
Halsey.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar