Oleksin peaaegu Kivilinna Konsumi põrandale roobi maha pannud. Napilt jõudsin wc'sse, käsi suu ees. Nii kui kraanikaussi nägin, lasin kõik valla. Päris naljakas oli isegi. Uks jäi ka praokile. Mõni mööduja võis päris hästi mu öökimist vist kuulda.
Käisin Tallinnas ja nägin ka Vabaduse monumenti. Üpris luru teine. Sealt panime Audrusse, kus veetsin mõnusad 5 päeva.
Püksid hakkavad väikseks jääma ja mõnel ei lähe nööp enam kinni. Isa külvab siin muidugi paanikat, et kuidas ikka hakkama saame materiaalselt kui ka lapse kasvatamisega. Ma olen endas üpris kindel ja mõtlen positiivselt ja tema negatiivsus ning muretsemine pole üldse abiks. Ma arvan, et ta kujutab endale asju hullemini ette kui nad tegelikult on. Ta ei tea tänapäeval lapse saamisest, tema kasvatamisest ning ülal pidamisest ju midagi. Ahhh. Üleüldse tahaks ma siit, tema juurest, kiiremini minema saada. Kogu ta suhtumine on mulle pigem koormaks. Paar kuud veel kannatamist.
Sain teada kui suur mu 4 aastane raamatukogu võlg on ja tundub, et pean Müürilille täikale ikkagi oma kraami müüma minema, et raha saada, kuigi mõtlesin seekord vahele jätta, aga ma ei lubaks ka kellelgi teisel oma võlga maksta.
1 kommentaar:
Ma ei taha su blogi kommentaaridega üle külvata, aga ma ju ei tea ühtki teist viisi sulle vastata.
Ma lihtsalt... mõtlen, et võib-olla on hea kuulda toetust nii palju kui võimalik. Nii et igaks juhuks...
Ma olen tõesti nii rõõmus, et sa nii positiivne oled. Kindlasti on veidi hirmutav ja imelik ja segane olla, aga sa oled nii tore :) Kõik läheb hästi, ma usun :)
Postita kommentaar