tšššhhhh

Nüüd julgen siingi välja öelda, et mu sees põksub juba mõndaaega, peale mu enda südame, veel üks. Ta on 12 nädalat vana ja kasvab jõudsasti. Veebruaris peaks ilmale tulema. Ma mõtlesingi, et miks mitte hakata kirjutama sellest uuest ja huvitavast, samas keerulisest elust, mis meid peale veebruari ootab. Hetkel on uus blogi vaid idee, sest iial ei tea, kas mul üldse mahti ja viitsimist on. Põnev oleks igaljuhul.
Seoses mu "uudisega" siis kõik on enamvähem positiivselt suhtunud. Minu isa oli vast kõige enam kohkunud ja seedib vist siiani, aga küll me hakkama saame, sest me peame. Eriti nüüd.