Maalehes köitis mind üks artikkel ( netist tervet lugu ei näe, aga paberil on see olemas, kust ma muidu lugesingi ) mehest, kes jättis k õ i k ning läks rändama kodumaa peale ehk siinsamas Eestis külastas juba tuttavaid paiku, inimesi, mis/kes tema eluteele on jätnud mingi olulise jälje. Jah, ta andis oma maise vara ära - auto, maja, raha. Jäid ainult mõned väga tarvilikud esemed, mis mahtusid seljakotti. Kuigi too rändur on 70-aastane ja nagunii suur osa elust ju elatud, lapsed tehtud, töödki tehtud, naine ehk võetudki, ei tundu niisugustest maistest asjadest loobumine ilmatuma suur julgustükk, aga ma imetlen just tema püüdlust rahu leidmiseks, sest mitte keegi tegelikult siin, meie ümber, ei mõtle taoliste asjade peale. Ainult räägitakse suurematest telekatest, uhkematest autodest, paremast palgast jne jne jne, meile kõigile tuttav asi. Ma ei ole erand, ma unistan ka materjaalsetest hüvedest ja see tundub nii lõputu janu olevat. Ometi ma mõistan toda härrat.
Taolisest teemast olen mõtisklenud, lugedes Tiibeti raamatut elust ja surmas, kus oli tõstatatud küsimus: Kes me oleme? Ja sellele ei taheta vastuseks saada su nime või rolli ühiskonnas. Mõtlesin küll, aga ei leidnud vastust, mul on vist pikk tee minna.
Ajalehest:
"Mis homme saab, ei tea ja see pole tähtis. Tähtis on olevik, hetk, milles praegu oleme. Mul läks tervelt 50 aastat, et sellest aru saada."
"Oma rännakule tagasi paikadesse, kus mul kehvasti oli läinud, läksin teada saama, mida olin valesti teinud."
"Iga inimese vaim on midagi istutatud, mis sunnib rahutusele. Tarbimine, läänelik käitumine teeb seda, et inimene räägib sinuga küll, aga jutus ei ole hinge, ta ei tunne sulle kaasa."
"Kui inimene ükskord aru saab, et ta on nagu veetilk ookeanis, siis on tal selle ookeani võimsus."
Raamatust:
"Võib-olla peitub meie surmakartuse sügavaim põhjus selles, et me ei tea, kes me oleme. Usume oma isiklikku, unikaalset, eraldiseisvat "mina", ent kui söandame seda lähemalt uurida, leiame, et meie eneseteadvus sõltub täielikult lõpmatust hulgast asjadest, perekonnast, kodust, tööst, sõpradest, krediitkaartidest.. Nende haprale, kaduvale toele rajame me oma turvatunde. Ning kui need meilt ära võetakse, kas me teame siis veel, kes me tegelikult oleme?"
"Me käitume nagu oleksime viimane põlvkond maakeral"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar