Laps kohtles vanaisa üsna hästi, vastupanu osutas palju vähem, kui võrrelda eelmise korraga. Panin endale südamele, et peab eesti linnu rohkem külastama, kuigi Võru nägin peamiselt läbi aknaklaasi ja 10 minutiline jalutuskäik teise bussipeatusesse oli üsna üürike aeg, et linnaga üldse tutvust teha, aga siiski esmamulje oli positiivne.
Ma olen viimasel ajal kuulnud-lugenud üsna tihti sellest, kuidas keegi auto asemel kasutab ühistransporti ja on leidnud, et vauuu, on alles elamus, mis inimesi näeb ja üldse on ju huvitavam kui autoga uksest-ukseni sõita. Taipasin, et on jah nii, poleks muidu kuulnudki, kuidas marsas üks vanem naine ütles: "Ma lähen sinna takka." Üks lihtne sõna, aga Võrust vaid 70 kilomeetri kaugusel asuvas Tartus ei räägi keegi nii.
Tegelikult ma ei oskagi autoga sõitmise mugavust hinnata, sest meie perre mahtus vaid üks aastakene seda kogemust, isa arvas talve saabudes, et näääh see autovärk pole ikka talle, saigi maha müüdud ja elu läks edasi. Ma olin siis 6-aastane ega mäletagi väga.
Aga see spa oli tore, väike, vähe rahvast, rahulik ja mind üllatas hommikul sööma minnes buffee-laud, otsast otsani lookas ja peale meie oli üldse hotellis veel vaid paar-kolm inimest, siis tundus kõike olevat veel eriti palju. Näiteks tüüpiliste hommikusöökide kõrval oli räimetarrend, millest mul oli raskusi eemal end hoida, heeringarullid, grillvorstid, kamajahu oli ka olemas ja nimekiri jätkuks, need jäid kõige eredamalt meelde.
Ilm oli ilus, üllatavalt soe ja spa, hotell jätsid hea mulje, kõik kõik kõik oli hästi. Seda oligi vaja.
Tegin mõned pildid ka, kui marsat ootasime.
See täiesti lagunenud trepp ja pooleldi lahti olev uks - nagu kutsuks sisse.
Taamal Kubija järv.
Nööpide haigus tuli tagasi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar