Käisin ära.

Võtsin Taneli ja ta sõbraga ette retke Kaiu järve äärde sealsesse puhkebaasi. Läksime ja tulime ratastega, üks ots 40 km. Raskeks tegid sõidu minu jaoks tõusud, mida oli ikka üksjagu. Paar päeva enne minekut sai tehtud proovisõit Tartu lähistel ja samuti 40km, aga too ring oli oluliselt lihtsam. Kaiule sõites ühel raskemal tõusul andsid alla ja lihtsalt hüppasin ratta seljast maha, puhkides kõndisin veidi maad edasi, sest jaks sai otsa, siis väntasin jälle edasi, aga mehed olid vähemalt solidaarsed ja arvestasid minu tempoga, kahe tunniga saime kohale, siis hakkas vihma tibutama ning ülimalt kahtlased pilved liikusid ringi. Sõidu ajal oli ilm kena. Saime ka kämpingusse end sisse seatud, mis oli alates valmimise aastast 1970.ndate algusest samasugune, hästi tagasihoidlik ja lihtne. Kui ma lähedal asuvasse kuivkäimlasse sisse astusin, siis.. lihtsalt auk põrandas. Mäletad, nagu vanasti. Aga tegelt oli see kõik siiski lahe.
Hiljem läksime ujuma. Müristas, lõi välku ja vihma sadas, see oli juba väga lahe. Kui lõpuks külm hakkas, oligi paras aeg kämpingusse pugeda, et varem magama minna ja hommikul kell 5 ärgata kalale minekuks. Oii, ma olen mitu aastat kuulnud Taneli juttu imeliselt järvest, kust ta lapsepõlves muudkui kalu välja tiris, seeg ma ootasin põnevusega. Öösel käis korralik välgutamine ja müristamine ja und jagus ca 4-5 tunniks. Hommikul olime kõik naksti äratuse peale üleval, laenutasime paadi ja Tanel andis aerudele valu. Olime kaks tundi järvel ja kujutad sa ette, mitte ühtegi kala, ei kõige pisematki, SUUR NULL. Kuna me kõik olime üpris pettunud ja kauem ei viitsinud olla paadis, siis siirdusime tagasi. Soojendasime end tekkide sees, mehed jäid magama ja ma läksin metsa Marile vitamiine korjama. Sain talle mustikaid, vaarikaid. Jõudsin veel ujumas ka käia ja varsti panime oma kodinad kokku ning hakkasime tagasi kodupoole liikuma. Tee peale jäi Kääpa jõgi, kus muideks Kalevipoja jalad maha lõigati.. Igaljuhul otsustasime ka seal õnge vette visata, aga sillalt oli näha, et vähemalt väikseid kalu see küll ei huvitanud, ujusid ükskõikselt edasi. Kõrval ühed teised tüübid tirisid agaralt ahvenaid ja muid kalu välja. Mis seal ikka, sõime viimased toiduvarud ära ja väntasime koju. Tartusse jõudes lubasin endale ühe patu - burksi.
Kodus jooksis rõõmus Mari meile vastu ja ta oli Taneli emaga hästi läbi saanud, nii kaua pole ma lapsest eemal olnudki või noh, mis kaua, 24 tundi vaid, aga siiani kõige pikem aeg.
Samas oli hea eemal olla ja teha asju, mida polnud kunagi varem teinud. :)