Pidin eile kooli minema, kuid hetkel, kui last Taneli poole viisin, sain sõnumi, et vastamine lükkub edasi ning ma mõtlesin, et kasutan võimalust, käin kalmistul ära. Nii tegingi. Ostsin Säästukast paki komeete, küünla ja riisusin platsi piinlikult puhtaks. Sõin kommi ja ootasin, et pimedamaks läheks, sest siis on ilus. Mõtlesin ka, paljustki on mõelda. Istusin võõra hauaplatsi pingil. Pühkisin ema hauaplaadilt linnusitta.
Paljugi on muutunud me elus. Tanel ja mina pole enam Meie. Ja ma arvan, et see on õige ning parim otsus, mida oleks võinud teha. Tunnen end vabamalt, rohkem endana ja mitte raasugi pole kahetseda temaga koos veedetud elust. Loodan, et tal on ka parem. Tahaksin, et saaksin talle helistada, kui elu on sitaks muutunud ja vastupidi, tema saaks mulle usaldada oma hetked, et meid jääks ühendama miski, mis poleks ainult ühine laps. Soovin head.
Ja oi, tere, vallaliste klubi.
Ei peagi meeste lähenemiskatseid tõrjuma, aga siiski ei tahaks ma praegu üldse mitte mingit tõsist suhet. Mul on täpselt selline tunne, et pean end üles töötama, saavutama midagi, endaga tegelema, enne, kui taas sukeldun. Ja ka see on vabastav, et pole vaja mõelda, mis kodus mõeldakse, kui suhtlen vastassooga, sest siiani tundsin selles osas end üsna ahistavalt, et kodus saadakse asjast valesti aru ja siis seleta, seleta. Ma ei teagi, kas oleks mõistlik siin selle teema üle arutleda, sest Tanel, sa loed ka, aga mul on nii suur vajadus kirjutada, et olukorda mõista.
AGA
Prioriteedid paika, naine!
See peaks mul kuskil peegli peal kirjas olema küll.
Ekstaas on ühest asjast. Nimelt, uurimistöö/praktiline töö, mida tarvis, et gümnaasium lõpetada. Uus värk. Igaljuhul, mul on kindel plaan teha fotonäitus. Juba näen vaimusilmas mingit lahedalt robustset ruumi, hoonet, kus see kevadel püsti panna, aga mul puudub kindel teema. Tean ainult seda, et sooviksin fotodele lisaks lugusid, ilmselt siis inimeste lugusid, AGA milliste? Peaks olema mingi kindel rühm, kes on elus palju sitta läbi teinud või ma ei teagi. See valus noot peaks väljenduma nii visuaalse poole pealt kui ka tema loos, mis kirjana kõrval, sest noh, mulle meeldiks kirjutada ka ja küsida, uurida, puurida, koguda. Olen erinevatelt inimestelt küsinud ka mõtteid, üks ühtis mu enda omaga, mis mul esimesena pähe tuli, kuid mul on tunne, et see suurepärane idee on kuskil mujal, aga ma ei ole veel leidnud. Kosmos võiks saata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar