(_

Ausalt, tunnen end kui tüütu putukas. Isa on ikka endiselt pessimismi super-näide. Vaadates asju läbi oma tumedate prillide. Ma tean, ma tean, usu, MA TEAN. Mul on ka pask olla, mul on ka sadamiljonit muremõtet peas, üritades endas leida motivatsiooni edasi lasta, püsti tõusta, seista. Ma tean. Kõik, mis on halvasti, on minu süü. Noh, tema arvates ikka, ma nii halva enesehinnanguga ka ei ole. Veel.
Tegelikult tegin endaga diili vahepeal, et ei sõltu emotsionaalselt mitte kellestki teisest kui ainult endast. Ei otsi tuge ega õlga, mille najal halada. Olla sõltumatu sellistest inimsuhetest ja ma üritan ikka, aga ma ütlen - enese petmises olen osav, ise ei saa arugi, võibolla hiljem. Võibolla. Õppida üksi olema, seda tahaks hirmsasti osata.
Veidral kombel tunnen, et peresuhted on pingelised. Kas tõesti sellepärast, et ma järjekordselt tegin midagi, mis on nii suures vastuolus teiste eludega. Meil pole lõhutud peresid. Põhiharidusega inimesi. Muidusööjaid. Suitsetajaid. Aga näe, üks on. Ma tean, neil on raske aksepteerida. Isa ütles, et noh, okei, kaks esimest last kasvasid ilma muredeta, aga see kolmas... nooo... miski peab ikka viltu ka olema, et asi tasakaalus oleks. Tore siis, kannan uhkusega seda tiitlit.
Ehk sellepärast otsingi kontakti rohkem väljaspool koduseinu, kus sõbrannad ja muidu tuttavad patsutavad õlale. Kodus on tunne nagu kõigil oleks mingi kana kitkuda minuga, vaikselt tigetsevad. Sellepärast tahangi end võimalikult neutraalselt tunda alimentide osas, isaga mingite tühiste igapäevaste asjade osas, las poriseb, pärast minu tulekut on kõik kindlasti just minu pärast katki ning vigane, muidugi. Uks on katki, sest liiga palju inimesi käib sealt, pesumasin, sest mina tahan ülepäeva pesu pesta jaaaaniiiiiedasiiii. Võibolla ma olen isekas ja ei saa arugi, et kõik ongi minu süü.

Okei, aitab nõrkushetkest, olen edasi tugev.