juppideks jaotatud

Kus on õiglus? Miks vallaliste naiste elu nii lihtne on? Olin nädalavahetusel klassiõega, kellel vanust nats üle 30 ja tal on väga kena kompott mõistuse ja välimusega, hullutab ka endast palju nooremate meeste päid. Elegantselt annab korvi. Lahe. Lisaks sellele oskab ta ka elegantselt viina juua.

Käisime Genklubis Svjata Vatrat kuulamas, aga meid morjendas see, et nad tulid lavale liiga öösel, kui me olime juba mitu tundi seal kahekesi juttu puhunud ja parajalt jokki jäänud, kuulasime paar lugu ja liikusime ühte kinnisesse klubisse edasi.
Meeste reaktsioone on lahe jälgida, kui ütlen, et mul on laps. Mitte kellegi eest ma seda ei varja ega põe, olen uhkusega ema, mitte küll nii uhke, et hakkaksin pilte telefonist näitama, aga reaktsioone on olnud seinastseina. Kes oleks nagu šokis, kes on pettunud ja kes ütleb, aaaaga mulle meeldivad lapsed ja teatab, et tal mitu lapsega naist olnud. Varem oleksin ma ehk hüpanud kohe suhtesse, kui on vastastikune huvi, aga nüüd tõmbab lapse olemasolu niimoodi tagasi, et võin isegi midagi head selle nimel maha kriipsutada. Eks siin mängib rolli ka pikka aega kestnud suhe, mis oli siiski päris perekond, küll formaalselt mitte, aga nüüd olen sellises eas, et isegi küsitakse, kas ma olen abielus olnud. Veider ja samas mitte.
Kindlustunne peab olema suurem kui 100%, ma ei tea, mis see olema peab, aga minu laps ei hakka nägema muudkui erinevaid mehi mu kõrval, selliseid mälupilte ei hakka ma ealeski talle looma.
Praegu olen rahul, et natuke siit ja natuke sealt, kuigi on üks inimene, kes mu tuure maha võtab, aga see võib olla just halb märk, sest.. ma ei taha ju suhet. Kordan seda kõigile ja endale, kuid lõpuks võin ikkagi ülepeakaela sees olla. Ise märkamata.

Nädalavahetusel on isa sünnipäev tulemas ja raudselt olen mina kõigi oma vigade ja probleemidega kuum teema. On hästi, kui keegigi minu poolt on. Nagunii saan kõvasti hingepeksu ja nagunii on lõpunoot täis vabandusi või kaastunnet.

Svjata Vatra - Revolutsioon