Naljakas, aga ma ei suutnud ära moosida. Kui ma arvasin, et nahktagides karvased mehed võiksid teda äkki meelitada, siis see andis vastupidise efekti. Lurud naised. Vähemalt jõime mandariiniviina ja viskit. Tahaks naistega välja, vahelduseks.
Lõppude lõpuks pidin oma kokkuleppeid sööma. Ühest küljest mõtlen, et perse, kui on fun, siis on fun ja nii on. Teisest küljest, mingi eneseaustus peaks kannustama maha rahunema. Ei suuda. Ma ei otsi midagi, ma ei oota ilusaid sõnu ega soovi, et keegi mind hirmsasti vajaks, AGA ei suuda EI öelda. Peaks äkki häbi tundma. Vahelduseks kõigele muule. Ometi, keegi peab need sarved ära kulutama ju. Onju.
Lugesin oma eelmisi postitusi, eelmisest peatükist oma elust ja uue pilguga vaadates näen, et läbiv joon oli rahutus, rahulolematus. Purgis kinni olemise tunne. Ja huvitav on, et kuigi seda tunnet enam pole, on muud uued tunded, sest mis saakski olla koledam oma eluga rahul olemisest, siis aina enam saan kinnitust asjaolule, et kõik on olnud väärt. Halb peab olema millekski ometi hea. Onju. Ärgem kahetsegem ja see pole läbikukkumine, kui elu ei lähe soovitud rada.
Öö on, nii jumalik vaikus, rahu ning teadmine, et nad kõik magavad ja ei kiirusta. Mina selliseid momente ei tahaks maha magada.
London Grammar - Wicked Game
18.11.13
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar