Y

Ei saanudki peksa perekondlikul nädalavahetusel. Isa käest kuulsin, et õde ei taha ise surkida ja ootab ja loodab pigem, et ma ise räägiksin. Nii me siis rääkisime, küll mitte rahulikult, sest lapsed käisid pidevalt midagi nõudmas, küsimus, rääkimas, segamas ja samal ajal tegime veel süüa ning kiired käed tõstsid aegajalt suule ka kruusi, mis sisaldas veini.
Mõistsin -  mulle on õe arvamus ja sõnad olulised, miks ma muidu nii põdesin ja muretsesin, et mis saab, kui näost-näkku kohtume ja analüüsisin igat ta telefonikõnet. Ilmselgelt on ta ka kõige lähedasem naissoost isik, kes mul üldse olemas on. Äkki sellepärast. Kuigi see kõlab ju loogiliselt, et õe sõna on tähtis, aga ma pole päriselt kunagi mõelnud sedasi, et see just niiii oluline on, sest ma tunnen mingit vastuolu temaga. Me oleme väga erinevad, jah, on ühiseid jooni, ühe pere lapsed ikkagi, aga väga tihti ma ei nõustu temaga või ei mõista ta tegevusi. Ilmselt tõesti, kõige lähedasem naine üldse. Ega ma lõpuni kõigest ei rääkinud ega tahakski, selleks on sõbrannad olemas, aga vähemalt ta üritas mõista. Mine tea, mis ta tegelikult mõtles või mehele pärast rääkis, aga kõik tundus hästi. Rääkis ka oma kooselust, mis on nüüd midagi üle 10 aasta kestnud ja ütles, et tema arvates on asja tuum see, et räägitakse kõigest ja ka nendest tumedamatest mõtetest, tegudest ja loomulikult ausus peab olema täielik mõlema osapoole poolt. Selle puhul häirib mind ainult asjaolu, et ennast peab kuradi hästi tundma ja oma tundeid oskama lugeda, sest vastasel juhul oleks tegemist enese petmisega + kaaslane saab ka vale info, kuigi ise võid olla endas väga kindel. Ja mul oli neid hea vaadata kõrvalt, sest nende asi on tõeline. Asi, hah. Aaarrrmastus. Nii kole sõna ju, ütleme ikka asi.
Tegelikult, kui ma vaatan neid peresid ja mitte suhteid, vaid ikka peresid, kus laps/lapsed on ja see vaade on suurepärane, siis mind paneb mõneks hetkeks mõtlema küll, kas oleks võinud veeeel rohkem pingutada, äkki oli see lihtsalt alla vandumine, millegi hea ära viskamine. Olen siiski tagasi alguses, sest me kõik ju tahame lõpuks kedagi enda kõrvale, aga see teekond on ju nii pagana pikk ja mõneti keeruline, et tahaks ainult ohata. Võibolla olen ma antud hetkel lihtsalt natuke tüdinenud meeleolus, sest muidu olen nagu elevuses väike plika, kes keksides vilistab ja kannab loosungit: ei taha tõsist suhet. Aga noh, eks sellestki kord saab villand.
Tahaks ausust, ise olla aus ja vähem seda ila, mida mehed arvavad, et naised kuulda tahavad, aga noh, juu siis mõjub mõne peal. Krt, mulle hakkab küll juba pisut närvidele käima, liiga läbinägelik. Samas lõbus mäng. Jällegi, kord saab ka sellest villand.
Tolle loosungi taga on paljugi, mida ma pole enda jaoks selgeks mõelnud. Näiteks kartus, et asi läheb lörri ja valus saab olema. Et tema on sitakott ja mina nõnda loll. Ma ei viitsi ennast kokku lappida ja pea püsti edasi minna, võtta asja kui järjekordset mingit kogemust. Fakk, kui sukelduda siis ikka nii, et tundemeri möllab ümberringi, aga siis on garanteeritud ka valu, kui kui kui kui..
Üks ütles, et loota ei tohi, siis ei saa pettumuse osaliseks. Üsna tõsi ju. Üritan mitte loota.
Tundub õige aeg lasta omale esimene tatoveering teha.