Tead, kirjutasin sellest praktilisest tööst, mis vahepeal tundus metsa minevat, siis nüüd on asjalood nii, et kooli psühholoog kostis minu eest ning tänu temale saan kevadel kaitsmise ära teha. Juhuuuu!! Ka juhendaja võttis mu avasüli ikka vastu ja mõistis mu mõtteid. Vaikselt olen nokitsenud ja siiani olen tehtu osas ikka positiivset tagasisidet saanud, mis on ju nii oluline, et blokk ei tekiks.
Värk on selline, et tuleb fotonäitus kodututest, kuhu lisanduvad minu mingid uimõtted piltidele ning hästi kõlavaid fakte neist inimestest. Kuigi eeldatakse, et näitus tuleb kooliruumides, siis selle üle ma veel mõtlen. Ilmselt võiks alguses koolis olla ja pärast paneks mujale püsti, teeks mingi peo ja värki. Sünnipäev jääb ka sinna kanti, siis saaks näitusega siduda. Pealegi, ma pole väga, väga, väga, väga ammu oma sünnipäeva pidanud, 25 ka nagu kena number, mida võiks tähistada. Näis, praegu on oluline, et töö tuleks just selline nagu ma oma vaimusilmas ette kujutan ja, et mu point oleks arusaadav. Ja noh, tegelt olen suht ekstaasis, sest pildistamise osas olen alati tahtnud mingit tõuget, mis paneks mind rohkem pingutama. Juhendaja tahtis hirmsasti näha ka, millised mu pildid on, näitasin talle neid picasawebis olevaid albumeid ja ta on fotograafia alaseid kursuseid andnud ning teemas sees, seega ma hammustasin huulde, kui ta ütles, et päris head pildid on. Käisin ringi õnnis nägu ees. Ta oskab igasuguseid näpunäiteid ka anda, mis mulle jällegi hirmsasti meeldib. Ühel hetkel läkski meie vestlus selliseks, kus lahkasime fotograafia tõdesid, noh, säärane kuiv jutt, aga minu jaoks põnev. Vanakooli mehena on film muidugi ka talle südamelähedasem.
Ühelegi kodutule pole ma siiani veel lähenenud ega ka neid pildistanud, aga esimesed sammud tuleb lähinädalatel ikka ära teha. Olen mõelnud, kas peaks neile midagi andma, et saaks jutule. Saiapätsi. Tegelt võiks mingi odava suitsu osta, mida pakkuda, äkki muutuvad kimudes avatumaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar