*¤*

Yeah, mu sissekanded on viimase aasta jooksul ilmselgelt rusuvad olnud. Kõik on olnud kordades hullem kui ma siia kirjutanud olen. Milleks kirjutada sellest, kuidas oma elu persse keeran. See kevadine "selginemine" lõppes sama kiirelt kui algas. Suvi oli.. huvitav.. kuid mõndasid meeletusi ei tahaks enam iial korrata. Augustis tegi pere mulle selgeks, et kui see jama ei lõppe, siis olen varsti lapse ja koduta. Võeti kasutusele äärmus. Tähendab, ei võetud otseselt kasutusele, aga anti mõista, et nii võib minna. Nutsin ja värisesin. Võtsin uue psühholoogi ning hakkasin end tasapisi lahti harutama. Terve september on rahulikumas ning tasakaalukamas rütmis kulgenud. Olen oma suured valed perele üles tunnistanud ja nende esimesed reaktsioonid üle elanud, usalduse taastumiseni läheb kindlasti aega. Muutunud on ka see, et meeleolu pole enam nii kõikuv, stabiilsem tunne on.
Ma ei hõiska, sest tagasilöögid on osa elust ja võtan kõike kui õppetunnina, mitte miski ei saa olla asjata.
Mul on mu unistused, eesmärgid, mina ise, väike linnupoeg ja inimesed, aga ma ei taha enam kunagi öelda, et olen olemas vaid sellepärast, et mul on laps.