=

On ju nii, et me tõmbame ligi teatud sorti inimesi? Ja laseme enda seatud isiklikust piirist üle vaid valitud. Sõelale jäävad mõned, kellele on antud võimalus seigelda seespool piire. Miks seda ei hinnata? Miks ei võeta seda kui kingitust? Hoia, kui sulle on midagi usaldatud. Ma tean, oh ma tean. Olen ka ju kõigest inimene. Sarnaste vigadega. Ära arva, et see minuga juhtus. Ei juhtu sugugi nii lihtsalt, aga näen teisi inimesi ja mõtlen, et kui sa astud juba mitmendat fakking korda sama reha otsa, siis, kuidas ei muutu see teatud piir aina jäigemaks?
Mind taheti armukeseks. Viimased mitu nädalat olen selle üle mõelnud. Nii üleüldises mõttes kui ka just sellest olukorrast. Hakkasin taipama kui väärtuslik on truudus, austus, ausus. Pff nagu äää varem ei teadnud vää? Teadsin, aga see teadmine on vankuma löödud. Nähes, mis toimub öösiti klubis, tänaval ning kuuldes, mida räägib tuttav naistaksojuht. Lokkav tõpralikus. Ma ei räägi ainult meestest, oh neid naisi on ka küllaga, aga nad on kavalamad. Oli üks abielumees, kes kandis uhkusega oma sõrmust, rääkis lastest ja naisest ja pärast sosistas kõrva nilbuseid ning üritas näppida, musitada ja oli nördinud, kui temaga kaasa ei läinud. Keegi kuskil läks kindlasti liimile. Kuu hiljem nägin abielumeest tänaval väga kena naisterahvaga käsikäes, eeldasin, et tüübi abikaasa ilmselt, kuid kes teab.. mul hakkas lihtsalt halb.
Samas.
Welcome to the real world.
Võibolla ma siiani olengi elanud kivi all ja eeldasin, et truudus on nagu normaalne äää. Aga see polnud too tüüp, kes viisakalt küsis mind armukeseks.
Ma keeldusin.
Samas.
Ma ei eita, et see ettepanek tekitas põnevust..
ja alandust samaaegselt.
Mõtle, äkki ta jätab oma elukaaslase minu pärast maha ja ma olen vähemalt ühest naisest siin maamuna peal parem.
Ei.
Ma ei taha kellelegi haiget teha, et endal oleks põnev mängida veitsa. Lasta end vabatahtlikult  kuskile suhtepuntrasse tõmmata?
Ei.
Et kui pole muud, siis vähemalt olen armuke?
Ei.
Kuigi tüüp on äge, aga selline käitumine jättis väga halvamaigulise maitse talle külge. Ei tundugi enam nii äge. Ma tean, me oleme vaid inimesed, nõrgad ja maailm on täis ahvatlusi, aga mul on raske mõista seda, mida ma näen, mida tean, mida ma kuulen.
Ei oskagi enam kuidagi olla.
Usaldada.
Piirist läbi lasta.