Mu tutvusringkonna naisterahvad on hulluks läinud. Mentaalselt sassis. Kes on Raja tänaval haiglas ravil. Kes palub sama hoone erakorralises nuttes abi. Kes nälgib ja oksendab. Kes ootab koju narkarist vangi.
Lisaks mina oma puntraga.
Kõik on nii hall.
Lisaks kaks negatiivset vastust töökohaotsingul.
Nii hall.
Ja siis on need mehed.
Mul on suur tahtmine nii mõnelegi tõtt öelda, aga noh, ma kardan. Näiteks ühelt ma tahaks vabandust paluda. Teisele ma tahaks öelda, et mul on tema pärast liblikad. Kolmandale näiteks seda, et aitab jamast, sul on naine, mine temaga teatrisse, kohvi jooma. Ja siis ta tahab Mari näha, minust kõike teada, minust aru saada. Ja ma saan tähelepanu ja mul on hea. Kodus mõtlen ning hoopis karjuks hea meelega talle näkku, et sa oled üks munn mees oma naisele.
Ja siis üks võtab omale 17-aastase plika, pff.
Ja teine pea 40nese moori.
Sorry, aga maailm ongi vist kakapükse täis.
Võibolla me peamegi vigu tegema, et õppida. Ma lohutaks sellega küll nii enda kui ka teiste rumalust.
Florence + The Machine - Never let me go
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar