Ja kui ma soovisin aastaid tagasi elult looklevaid ja käänulisi teid, siis see soov polnud asjata. Elu ei jätaks iialgi kasutamata võimalust seda teed käänata ja väänata ettearvamatutel viisidel. Kuidas teisiti me areneksime, õpiksime, saaksime millekski.. ma ei tea milleks, aga millekski suureks. Ja pole mõtet arvata, et praegune on jääv, igavesti kestev. Kõik on muutuv, meel on kõige muutlikum. Lenda üle barjääride, unista, ole rumal, see on kõigest ühiskond, kes nõuab, et oleksid kõige-kõige kõigem. Kõigest ühiskond, keda ei koti. Mul on mina ja sinul on sina. Sa pole minu ega mina pole sinu.
Suurim katsumus tundub olevat hoida ennast korras, kursil, joonel, aga koguaeg ei pea, ära põe. Tead ju küll, see elu oma väänamistega. Me ei saagi olla veel valmis.
Mingil müstilisel kombel jätab elu sulle üüratu pagasi, millega koos supled, hulbid ja võibolla ka võidutsed läbi elu, täiesti lõpuni välja. Vahepeal pakid lahti, siis pistad uusi asju sisse ning mõnikord lukustad ja tahaksid  maha jätta, aga see käib nagu sangpomm jala küljes kaasas, et sa jumalaeest ei unustaks oma pagasi raskust. Nii valusalt magus.
Olen rõõmust ogar.  Lihtsalt :)